Schults, Ragne (snd 1990 Tartus) lohistab jalgu, heegeldab õhulosse, sööstab läbi ohakapuhmaste, on ajutiselt siil, jahib ilusaid ja huvitavaid esemeid, sobrab muuseumide pildiarhiivides, vestleb pajudega, hüppab jõe ääres mättalt mättale, skandeerides loosungeid vabadusest, võrdsusest, õrnusest ja soojadest sokkidest.
Ülejäänud aja ehitab savist oma pisikest maailma (va isehakanud demiurg!), maalib, illustreerib, põõnab, loeb, ning katsub saviste käppadega absoluutselt kõike, mida vähegi ulatab.
Eelmises elus õppis semiootikat ja tõlkimist, meisterdas kantavaid herbaariumeid, nelja-aastaselt arvas et F.R. Davidi 80ndate diskohitt Words on mõne kauge kuningriigi hümn.
Palusime kunstnikult ka isiklikku kommentaari, mispeale saime talt kirjaklambritest kaelakee, pooliku prääniku, kokkupigistatud huultega muige ja tähendusrikka pilgu. Pärast piisavalt pikka peale käimist andis ta siiski järele ja võttis oma loomingu kokku järgnevalt:
"Mu keraamikat iseloomustavad mängulisus, huumor, kohmetu loodushurm, õdusustung, samas ka tüütute ootuste ja rõhuvate konstruktsioonide õõnestamine ning mitmesugused kirjanduslikud korinad ja kõrvalepõiked. Retseptsiooni ei saa muidugi kuidagi sobilikuks käsutada või kindlal kujul kelleltki välja pressida, aga soovin südamest, et mu töö mõjuks utoopilise žesti, julgustava ja elule kutsuva hingetõmbepausina; oleks üks nendest materiaalsetest ankrutest, mis hoiaks kedagi tähelepanelikus ja mõtestatud suhtluses ümbritseva maailmaga.
Hindan keraamikat oma isikliku praktika raames, sest see on suurepärane vinkel mille kaudu elu kogeda. Savi võimaldab niivõrd palju erinevaid lähenemisi ja töövõtteid, lubab põhjalikult plaanida, otsatult improviseerida, rõõmustab, tekitab aukartust, muudab kogu maailma tööriistakastiks ning teeb sind tähelepanelikuks vormide, tekstuuride, mustrite ja värvide suhtes. Iga tõru, tigu ja päikeselaik on tähtsad!
Ühtlasi armastan keraamikat aga ka laiemas mõttes - see on oma intuitiivsuses, elementaalsuses ja hädavajalikkuses arenenud inimajaloosse lõimitult juba pea kakskümmend tuhat aastat, kogu selle aja jooksul elu, väärtusi, muresid ja tehnilisi arenguid peegeldades ja talletades. Tohutult põnev on näha, mis lahendusi on mõelnud välja uusi vajadusi rahuldama, mida on peetud ilusaks ja huvitavaks, mida igapäevaseks, mida pidupäevaseks, mida on valitud kujutada tassil või praeliual, mida peetud sobilikuks asetada kaminasimsile elu jälgima.
Nii kaongi aeg-ajalt muuseumide kollektsioonidesse, ahhetan ja ohhetan ning võtan ehk kaasa mõne värvikombinatsiooni või veidra tassisanga, mida kuidagi kaasaega tõlkida ja enda töösse integreerida. Eriline nõrkus on mul muidugi inglise keraamika vastu. Tehnilistest tippudest ehk isegi rohkem naudin ekstsentrilisi lohakusi ja rõõmsaid veidrusi, asju, mis tuuakse lauale rõõmsa turtsatusega, et neid siis käsipõsakil mõned hetked imetleda, tunda südames säravat tilinat, siis põllepaelte sõlm tugevamalt kinni tõmmata, ja oma päevaga edasi minna.
...Kas sellest piisab? Prääniku võid tegelikult tagasi anda."
