Kuulis pealt, kui üks suur roosa usinkäsi-põrnikas külla tulnud sõbrale teetassiga vehkides kõiki umbrohtusid kirus. Oli mitu päeva norus, piidles murelikult oma peegeldust kastepiiskadel ja küsis igalt möödujalt, et ega tema juhtumisi umbrohi ole. Kõik kehitasid õlgu ja ütlesid, et „no sõltub“, kuniks tuli mesilane, püherdas end kollaseks, ja poetas minema sumisedes “järgmisel aastal jälle, totu“.
h: 21 cm
